Väliraport KUUR¹² töögrupist

Käisin eile KUUR¹² inkubaatori Tartu üritusel. Kuigi ma veel hommikul ei teadnud, kas ma osalen seal lihtsalt vaba inimesena ja teen kaasa kellegi teise töögrupis või midagi muud, siis lõpuks kukkus ikka nii välja, et võtsin ise ühe töögrupi vedada.

Seekord lähtus töögrupp ideest, mille peale me tulime Jaaniga, sõites tagasi Prahast piraadiparteide konverentsilt. Läksime Jaaniga tee peal vaidlema, et kes ja miks on süüdi selles, et paljud Eesti venelastest hoolimata kõigist pingutustest siiski piisavalt eesti keelt ei mõista purssida, et ühiskonnaelus osaleda ja kodakondsuse saamiseks vajalikud tingimused täita. Ühel hetkel küsisime, et mitu venelastest sõpra on üldse meil endil. Selgus, et eriti ikka pole küll ja me ei tea vene kogukonna reaalsetest probleemidest suurt midagi. Visandasime kohe ka hulga lahendusi, et mida teha selleks, et iga eestlane leiaks endale venelasest sõbra ja loomulikult mõtlesime esmalt käepärastele tehnoloogilistele lahendustele Internetis. Niisiis sai ka meie eilse töögrupi lähtepunktiks leida tehnoloogiline ja reakodaniku aspektist piisavalt intuitiivne/kaasakiskuv lahendus vene ja eesti kogukondade vähese läbikäimise probleemile.

Oma ideed esmalt publiku ees tutvustades visandasin veebis toimivat süsteemi, mille abil viiakse juhuslikkuse alusel videokõnes kokku keskkonnaga liitunud eestlane ja venelane ning lastakse neil omavahel lihtsalt rääkida. Väitsin, et selline süsteem on väikse osalemisbarjääriga, kuna see on Internetis ja igaüks saab soovi korral suvalisel hetkel astuda sellisesse videokõnesse või selle katkestada. Tänaval võõraga nii lihtsalt rääkima ju ei minda. Kirjeldasin süsteemi ka kui keeleõppeabivahendit, mis võiks muuhulgas pakkuda huvi kooliõpilastele. Rõhutasin, et sellise süsteemi puhul on oluline mingitlaadi hasardi tekitamine, osalejatele tuleks pakkuda auhindu ja võimalusi oma edu keskkonnas väljaspool keskkonda reklaamida jne.

Publiku tagasiside oli päris intensiivne. Kohe tekkis hulk küsimusi, kas sellised videokõned ei muutuks kohe "läbuks" või hakataks sellises süsteemis inimesi kuritarvitama. Ka tekkis küsimus, kas selline inimeste selekteerimine eestlasteks ja venelasteks ei tööta vastu keskkonna eesmärgile, milleks on suurem läbikäimine ja lõimimine. Kui me kohe alguses inimesed kahte kategooriasse jaotame, siis me tekitame ju ise sedasama probleemi, mida püüame lahendada. Lisaks tekkis ka küsimus, et miks piirduda ainult eesti ja vene keele või ainult eestlaste ja venelastega. Need küsimused said esmased vastused ja lõpuks oli tulemuseks töögrupp, milles osales seitse inimest: Peeter, Keiu, Marina, Liis, Polina, Ivar ja Marju. Aitäh teile, et pidasite vastu!

Asja kallale

Mis oleks sellise keskkonna eesmärgid? Kõigi võimalike eesmärkide ja kõrvaleesmärkide hulgast pidasime oluliseks rõhutada, et peamine eesmärk on soodustada isikute vahelist suhtlust. Seega on peamine eesmärk sotsiaalne ja mitte keeleõppeline vms. Võib öelda, et keskkonnas toimuva üldkirjeldus oleks kultuurivahetus isiklike suhete kaudu ja sotsiaalsete kontaktide loomine. Hulga vähem ja rohkem tähtsate kõrvaleesmärkide hulka kuulub stereotüüpides mõtlemise vähendamine, alternatiivne meelelahutus, keeleoskuse parandamine jms. Kuigi keeleoskuse paranemine on neist eesmärkidest ehk kõige selgemini mõõdetav ja ehk ka kõige koolilikum.

Jõudsime oma arutlustes tegelikult päris huvitava keskkonna visandamiseni.

Esimese asjana tõdesime, et keskkond võiks olla olemuselt pseudonüümne (st pole vaja esineda oma pärisnime all), aga kasutajad tuleks süsteemis teatud usaldusväärsusega identifitseerida, et püüda välistada inimeste ärakasutamist süsteemis (nt pedofiilide rünnakuid). Seega minimaalne oleks sisselogimine Facebook'i kontolt või ID-kaardiga, kuid nii, et kasutaja identiteeti pruugib teada ainult keskkonna administraator. Samasugust süsteemi rakendatakse tänapäeval paljude portaalide ja blogide kommentaariumides.

Keskonna avaleht oleks lihtsalt kaks kirja: 1) "Я эстонец и хочу поговорить с русским", 2) "Ma olen venelane ja soovin rääkida eestlasega". Vajutades emba kumba neist avaneb videokõne mõne sobiva kandidaadiga, mille valib süsteem ise juhuslikult. Ilmselt tuleks nt esmakasutajatele sokutada videokõnesid kogenumate osalejatega jne, aga need on juba liigsed detailid. Peamine on see, et kasutaja visatakse kohe videokõnesse ja peab hakkama midagi rääkima. Tere saab vast öeldud... Aga edasi? Mõtlesime välja hulga vahendeid kuidas kõnet lihtsustada.

Kõrval saaks kasutaja valida mitmesuguseid abivahendeid alates näidis-kõnesituatsioonidest ja teemasoovitustest (n-ö intelligentset soovitajat oleks vaja) kuni sõnastike, keeleõppe juhenditeni välja. Kõige lihtsam on ette kujutada nt, kui me valime vestluspartneriga teemaks koduloomad, siis ilmuvad meil videokõne kõrvale mõned peamised sõnad ja paar peamist küsimust/vastust nende teemade jaoks. Ja me saame lõpuks teha kehakeelt ja abivahendeid kasutades selgeks, mida me tahame teineteisele öelda.

Omamoodi huvitav dilemma tekkis küsimusega, et kas arvuti võib meie kõnet pealt kuulata. Sest tundub ju mõistlik püüda teha helivoo alusel kindlaks, kas jutt käib ikka soovitud keeles ja mis on jutu üldine teema, et soovitada kõrvalpaneelil abivahendeid. Aga taas, ärme takerdume veel liigsetesse detailidesse...

Meenutan, et süsteem valis vestluspartnerid võrdlemisi juhuslikult. Juhuslikkus tekitab mängulise elemendi. Loterii. Me ei tea, kelle me võime saada. Samas, kui me leiame kellegi, kellega me saame hästi suheldud, siis saame ta salvestada kontaktinimekirja. Ka võiks kujutada ette, et kogenumad kasutajad saavad end ka ülejäänud kasutajate jaoks märkida mentoriteks vms viisil, mis näitab, et nad on nõus heast tahtest algajamaid abistama, olgu siis süsteemi kasutamise või keeleõppe osas. Lisaks mentori staatusele mõtlesime välja muid vahendeid, kuidas tekitada kasutajatele keskkonnas n-ö karjäärivõimalus. Lihtne on anda näiteks kasutajatele kogemuspunkte kõnede hulga või nende pikkuse või nende suhte alusel. Edetabelis kõrgel kohal olemine on ikka tore, sõpradega konkureerimine samuti. Lisaks aga saab anda vimpleid ja autähti läbitehtud grammatiliste harjutuste hulga eest, võimalikult paljude eri vanuses vanusegruppides ette võetud vestluste eest jpm. Tegelikult on tasustamise võimalused piiritud. Elementaarne on mõistagi pakkuda kasutajatele mugavat võimalust oma saavutustega eputada väljaspool suhtluskeskkonda, st eri sotsiaalvõrgustikes (nt Facebook, Google+, Twitter jpm).

Keda see huvitab?

Huvi ei ole ilmselt päris iseenesestmõistetav. Töögrupis leidsime siiski päris mitmeid sihtgruppe ja motiive/kasutusjuhte sellise keskkonna jaoks. Üks kõige suuremaid sihtgruppe on ilmselt kooliõpilased, kes ei oma veel muudest rahvustest sõpru, aga peavad õppima vene või eesti keelt. Oletatavasti keskmine õpilane sellist võimalust keeleõppe eesmärgil ei kasutaks, küll aga võiks seda teha need, kes tahavad oma oskusi päriselt parandada ja proovida õpitavas keeles suhelda. Samas, keskmine õpilane võib tunda huvi ja tahta lihtsalt nalja pärast proovida --- eriti kui keskkond on kujunduslikus ja mängulises mõttes huvipakkuv (ilmselt see ongi asja üks nurgakive). Teine sihtgrupp võiks olla tõsised keeleõppijad nt keeltekoolidest vms, see aga eeldab lisamaterjalide ja õppeformaatide head taset --- ja tõenäoliselt koostööd keeltekoolide, didaktikute jt partneritega. Lisaks muidugi on see keskkond sobiv sõprade leidmiseks... Me arutasime päris mitu korda, kas profileerida kasutajaid ka soo järgi nii, et saaks panna kokku inimesi vastavalt soolisele eelistusele, aga otsustasime, et me seda teha ei taha, sest see ei tööta keskkonna põhieesmärgi nimel. Mulle tundub see õige valik, sest see viiks tõesti tähelepanu mujale ja võiks tekitada horde kaaslase leidmise sooviga noori ja vanu... Ja hulganisti probleeme.

Muide, kui mõnele lugejale on jäänud mulje, et antud keskkond oleks mõeldud venelaste assimileerimiseks ja eestlastel ei peaks selle vastu mingit sisulist huvi olema, siis see on täiesti vale mulje. Venelased tahavad vast eesti keelt osata austusest oma kodukoha vastu ja riigi vastu, milles nad elavad. Loomulikult tahavad nad ka kodukohas tööd saada ja eesti keele oskus on siin kasulik. Aga vene keele õppimiseks võiks isegi eestlastel olla suurem motivatsioon, sest see on ikkagi üks suurima kõnelejate arvuga keeli ja kes võiks olla eestlasele suurem abimees vene keele õppimisel ja parem sild Vene põhjatusse kultuuri kui mitte kohalik Eesti venelane?

Ühe eraldi sihtgrupina arutasime ka eakaid. Esmapilgul tundus veider eakad ja noored ühe ja sama keskkonna sihtgruppide hulka arvestada, aga kui natuke mõelda, siis eakatel on sageli vaba aega ja nad tahaksid ühiskonnas aktiivselt kaasa lüüa ja olla kursis, mida noored teevad ja mõtlevad. Ma usun, et lugejal on esimene reaktsioon sellele mõeldes, et "pedofiilid" jne, aga ma arvan, et me ei saa ega tohi ühte väärastumust kõige mõõdupuuks seada. "Hallpead austa, kulupead kummarda." Eakatel ja väärikatel on kogu aeg olnud roll täita noortele lugude jutustamisel jne. Miks ei võiks mingit sarnast rolli kujundada ja soodustada ka Internetis? Või on inimloomus mõnekümne aastaga niipalju muutunud, et see roll pole enam võimalik? Mina seda ei usu...

Sarnase tegevuse edu kohta on mul isegi värske näide Saksamaa Piraadipartei kogemusest Saarimaa liidumaa parlamendivalimistel, kus võrdlemisi kauges ja agraarses Saksamaa nurgas saadi hulganisti eakate hääli just neid Interneti kõnekonverentside abil erakonna poliitika kujundamisse kaasates. Selle tulemusena leppis siiski üldkuvandilt pigem nooruslik piraadipartei valimisprogrammi üheks peateemaks kokku loomaõigused ja sai uustulnukana valimistel 7,4% häältest.

See selleks... Võimalike sihtgruppide olemasolust suurem probleem on ilmselt hoopis turvalisus ja inimeste ärakasutamise vältimine. Kuidas saavad alaealised sellist keeleõpet teha? Kas selleks on vaja vanemate luba? Videos on ju näha kodu koos sisustusega, sellega rikutakse privaatsuse austamise häid tavasid ja keskkond võib muutuda heaks abivahendiks eeltööd tegevatele murdvarastele. Kuidas lahendada tülisid, kus üks vestluspartner on kedagi ahistanud, kas kõnesid tuleks salvestada? Kas kasutajad peaks saama kõnesid salvestada? Kuidas sundida osalejatele peale mingeid häid tavasid, kui asja eesmärgiks ongi eri ühiskonnagruppidest pärit inimeste kokkutoomine --- konfliktid on ju paratamatud! Nende küsimustega tegelemine peab ilmselt jääma edaspidiseks...

Aga räägiks muudest ohtudest... Näiteks see oht, et süsteem ei hakka tööle. Nimelt on süsteemil üks oluline tingimus: nii suur hulk kasutajaid, et kui keegi vajutab nuppu "Tahan rääkida", siis ei peaks liiga kaua ootama, kuni sulle tekib vestluspartner. See eeldab, et ikka iga viie minuti järel logib keegi sisse või tahab uut vestluspartnerit proovida. See tähendab, et asi tuleks käima lükata piisavalt suure kärtsu ja mürtsuga meedias ja tuleks ilmselt määrata esialgu ka mingid kindlad ajad, kui kohal on nt mentorid vms, kellega igal juhul rääkida saab (nt alates kella 13 kooliõpilaste jaoks, alates kella 18 tööinimeste jaoks vms). Et täita vestluspartneri saamisel seda maksimaalselt viieminutise ooteaja nõuet, selleks oleks vaja päevas vähemalt umbkaudu 60/5*2*24=576 kasutajat. Arvestades, et nt Eesti suurimates foorumites on hea, kui leiab aset 100 postitust päevas, siis ei pruugi viieminutiline üldine ooteaeg olla realistlik.

Veel üks asi võib olla see, et inimeste kaamera- ja võõrahirm on siiski liiga suur, et selline keskkond võiks olla üldiselt populaarne. Lisaks võib olla takistuseks veebikaamerate või muude seadmete puudumine, internetiühenduse halb kvaliteet vms. Ka nõuab sellise vestlusserveri ülalpidamine hoolt ja raha. Ka on tegelikult sarnaseid süsteeme juba olemas, tuntuim on vast ühe vene noormehe loodud Chatroulette või ühendriikide noormehe Omegle, samas keeleõppe nišši püüab täita Camzai. Kohalik süsteem peaks ilmselt kõigi nendega konkureerima, samas on kohalikkus ja kohalik kampaania aluseks levikule märksa laiemate inimgruppide seas, kui seda võiks eales saavutada Camzai.

Ilmselt aitaks siin partnerlus ülikoolide ja keeltekoolidega, loomulikult ka integratsiooni sihtasutusega.

Kuidas asi tööle saada?

Arvestades, et keskkonna töölepanekuks on vaja kohe suurt kasutajate hulka, siis on vaja selle avamine siduda ilmselt mingi suurejoonelise avaüritusega, kus osaleks palju partnereid ja huvilisi. See annaks inimestele märku, et tegemist on olulise asjaga ja et nad võivad riigi poolt seni lahendamata integratsiooniprobleemi ise siin ja praegu ära lahendada, leides endale teist emakeelt kõneleva sõbra või vähemalt suheldes mingil elementaarsel tasemel. Kui alguses tehakse süsteemiga nalja ja tuntakse piinlikkust, siis küll ajaga leiab see ka sihipärase rakenduse ja piisava ning püsiva hulga kasutajaid.

Avaüritusele peaksid seega järgnema järelkampaaniad. Elementaarne oleks käia keskkonda tutvustama koolides, noortekeskustes, eakate päevakodudes jms, kirjutada tutvustavaid artikleid kohalikes ajalehtedes jpm. Internetikampaania on sellise projekti puhul muidugi vaikimisi eeldatud.

Selline keskkond vajaks ilmselt pärast avamist ka päris korralikku hooldust, sest tehnoloogiad muutuvad ja uuenevad. Ka on vaja ilmselt eraldi serverit, mis videokõnesid vahendaks (sõltub muidugi, mis tarkvara valida, on täiesti olemas vabavaralised moodulid, mida saaks kasutada). Ka on vaja administraatorit, kes lahendaks jooksvalt kasutajate probleeme. Mõistagi ei saaks selline keskkond jääda paigale, ka peale avamist peaks keskkonda kasutajate tagasiside alusel edasi arendama ning pakkuma välja uusi vidinaid ja võimalusi.

Lihtsa videovestluse keskkonna protoüübi väljatöötamine ei tohiks olla kuigi keeruline ja aeganõudev. Kogenud programmeerija peaks sellega maha saama paari nädalaga. Küll aga on keerulisem selle keskkonna edasine mugandamine ja varustamine lisadega, mis tagaks hea ja toetatud vestluskogemuse või keelenõu jms. Kui prototüübi valmistamise saab teha ära paari inimesega, siis edasine töö nõuab juba töögrupi ühiseid pingutusi. Kindlasti on vaja vene emakeelega töögruppi, et mitte teha prohmakaid ja võtta valeeeldusi venelaste huvide osas. Tegelikult sellega me juba saime alguse tehtud, sest poole pealt liitus meie grupiga Polina, aga kahjuks olime me siis juba suurema osa keskkonnast läbi vaielnud ja asusime koostama esitlusslaide.

Mis on siis lõpuks meie KUUR¹² töögrupist kasu? Mis on reaalne tulemus? Mõtlesime ka sellele... Kust sellise projektiga alustada? Arvestades, et meediakampaania ja korraliku hästikujundatud/läbimõeldud keskkonna jaoks on vaja raha, siis esimene asi on see, et on vaja leida programmi/projektijuht, kes kogu asja läbi mõtleb ja paberile paneb ning otsib kokku rahastusallikad, saadab laiali taotlused. Kui selle tulemusel paistab projektil perspektiivi olevat, siis tuleb panna kokku meeskond, kuhu peaks kindlasti kuuluma programmeerija/projekteerija, haridustehnoloog, kommunikatsioonispets, kujundaja... Enda lohutamiseks võib öelda niipalju, et kuuldavasti on integratsiooniks mõeldud rahad üldiselt alakasutatud ja korralikud projektid ei tohiks küll kuivale jääda. Loodetavasti on see projekt üks nendest.

Ilmselgelt on sellisel projektil vaja ka  mõjukaid partnereid, kes toetaks projekti nii moraalselt kui avalikkuse ees. Ka oleks õige luua projekt mittetulunduslikuna, mis võiks kujuneda laiemaks sotsiaalseks liikumiseks nagu "Teeme ära!" vms. Sel viisil saaks projektiga kaasata vabatahtlikke, kes võtavad kohustuseks mingitel kindlatel aegadel vestluskeskkonnas saadaval olla ja luua selle imidžit.

Kõik need mõtted on muidugi huvitavad ja toredad, aga vajavad veel seedimist. Seetõttu andsime töögrupis osalenutega lubaduse, et saame veel nädala pärast korra kokku, et hinnata oma arutelu ja plaane värske pilguga ja otsustada, kas see projekt väärib üritamist ja kui väärib, siis mismoodi täpselt me üritaks seda käima lükata. Selle aja jooksul lubasime ka oma tuttavate-sõpradega asja arutada ning tagasisidet koguda.

Samasugust tagasiside kogumise eesmärki kannab ka see blogipostitus. Kui see tekitas mõtteid, siis kirjuta töögrupi algatajale Märt Põder <boamaod@gmail.com> või liitu töögrupi meililistiga.