Käisin eile
KUUR¹² inkubaatori Tartu üritusel. Kuigi ma veel hommikul ei
teadnud, kas ma osalen seal lihtsalt vaba inimesena ja teen kaasa
kellegi teise töögrupis või midagi muud, siis lõpuks kukkus ikka nii
välja, et võtsin ise ühe töögrupi vedada.
Seekord lähtus töögrupp ideest, mille peale me tulime Jaaniga, sõites
tagasi Prahast
piraadiparteide konverentsilt. Läksime Jaaniga tee peal
vaidlema, et kes ja miks on süüdi selles, et paljud Eesti venelastest
hoolimata kõigist pingutustest siiski piisavalt eesti keelt ei mõista
purssida, et ühiskonnaelus osaleda ja kodakondsuse saamiseks vajalikud
tingimused täita. Ühel hetkel küsisime, et mitu venelastest sõpra on
üldse meil endil. Selgus, et eriti ikka pole küll ja me ei tea vene
kogukonna reaalsetest probleemidest suurt midagi. Visandasime kohe ka
hulga lahendusi, et mida teha selleks, et iga eestlane leiaks endale
venelasest sõbra ja loomulikult mõtlesime esmalt käepärastele
tehnoloogilistele lahendustele Internetis. Niisiis sai ka meie eilse töögrupi lähtepunktiks leida tehnoloogiline ja reakodaniku aspektist
piisavalt intuitiivne/kaasakiskuv lahendus vene ja eesti kogukondade
vähese läbikäimise probleemile.
Oma ideed esmalt publiku ees tutvustades visandasin veebis toimivat
süsteemi, mille abil viiakse juhuslikkuse alusel videokõnes kokku
keskkonnaga liitunud eestlane ja venelane ning lastakse neil omavahel
lihtsalt rääkida. Väitsin, et selline süsteem on väikse
osalemisbarjääriga, kuna see on Internetis ja igaüks saab soovi korral
suvalisel hetkel astuda sellisesse videokõnesse või selle katkestada.
Tänaval võõraga nii lihtsalt rääkima ju ei minda. Kirjeldasin süsteemi
ka kui keeleõppeabivahendit, mis võiks muuhulgas pakkuda huvi
kooliõpilastele. Rõhutasin, et sellise süsteemi puhul on oluline
mingitlaadi hasardi tekitamine, osalejatele tuleks pakkuda auhindu ja
võimalusi oma edu keskkonnas väljaspool keskkonda reklaamida jne.
Publiku tagasiside oli päris intensiivne. Kohe tekkis hulk küsimusi, kas
sellised videokõned ei muutuks kohe "läbuks" või hakataks sellises
süsteemis inimesi kuritarvitama. Ka tekkis küsimus, kas selline inimeste
selekteerimine eestlasteks ja venelasteks ei tööta vastu keskkonna
eesmärgile, milleks on suurem läbikäimine ja lõimimine. Kui me kohe
alguses inimesed kahte kategooriasse jaotame, siis me tekitame ju ise
sedasama probleemi, mida püüame lahendada. Lisaks tekkis ka küsimus, et
miks piirduda ainult eesti ja vene keele või ainult eestlaste ja
venelastega. Need küsimused said esmased vastused ja lõpuks oli
tulemuseks töögrupp, milles osales seitse inimest: Peeter, Keiu, Marina,
Liis, Polina, Ivar ja Marju. Aitäh teile, et pidasite vastu!
Asja kallale
Mis oleks sellise keskkonna eesmärgid? Kõigi võimalike eesmärkide ja
kõrvaleesmärkide hulgast pidasime oluliseks rõhutada, et peamine eesmärk
on soodustada isikute vahelist suhtlust. Seega on peamine eesmärk
sotsiaalne ja mitte keeleõppeline vms. Võib öelda, et keskkonnas toimuva
üldkirjeldus oleks kultuurivahetus isiklike suhete kaudu ja sotsiaalsete
kontaktide loomine. Hulga vähem ja rohkem tähtsate kõrvaleesmärkide
hulka kuulub stereotüüpides mõtlemise vähendamine, alternatiivne
meelelahutus, keeleoskuse parandamine jms. Kuigi keeleoskuse paranemine
on neist eesmärkidest ehk kõige selgemini mõõdetav ja ehk ka kõige
koolilikum.
Jõudsime oma arutlustes tegelikult päris huvitava keskkonna visandamiseni.
Esimese asjana tõdesime, et keskkond võiks olla olemuselt pseudonüümne
(st pole vaja esineda oma pärisnime all), aga kasutajad tuleks süsteemis
teatud usaldusväärsusega identifitseerida, et püüda välistada inimeste
ärakasutamist süsteemis (nt pedofiilide rünnakuid). Seega minimaalne
oleks sisselogimine Facebook'i kontolt või ID-kaardiga, kuid nii, et
kasutaja identiteeti pruugib teada ainult keskkonna administraator.
Samasugust süsteemi rakendatakse tänapäeval paljude portaalide ja
blogide kommentaariumides.
Keskonna avaleht oleks lihtsalt kaks kirja: 1) "Я эстонец и хочу
поговорить с русским", 2) "Ma olen venelane ja soovin rääkida
eestlasega". Vajutades emba kumba neist avaneb videokõne mõne sobiva
kandidaadiga, mille valib süsteem ise juhuslikult. Ilmselt tuleks nt
esmakasutajatele sokutada videokõnesid kogenumate osalejatega jne, aga
need on juba liigsed detailid. Peamine on see, et kasutaja visatakse
kohe videokõnesse ja peab hakkama midagi rääkima. Tere saab vast
öeldud... Aga edasi? Mõtlesime välja hulga vahendeid kuidas kõnet
lihtsustada.
Kõrval saaks kasutaja valida mitmesuguseid abivahendeid alates
näidis-kõnesituatsioonidest ja teemasoovitustest (n-ö intelligentset
soovitajat oleks vaja) kuni sõnastike, keeleõppe juhenditeni välja.
Kõige lihtsam on ette kujutada nt, kui me valime vestluspartneriga
teemaks koduloomad, siis ilmuvad meil videokõne kõrvale mõned peamised
sõnad ja paar peamist küsimust/vastust nende teemade jaoks. Ja me saame
lõpuks teha kehakeelt ja abivahendeid kasutades selgeks, mida me tahame
teineteisele öelda.
Omamoodi huvitav dilemma tekkis küsimusega, et kas arvuti võib meie
kõnet pealt kuulata. Sest tundub ju mõistlik püüda teha helivoo alusel
kindlaks, kas jutt käib ikka soovitud keeles ja mis on jutu üldine
teema, et soovitada kõrvalpaneelil abivahendeid. Aga taas, ärme
takerdume veel liigsetesse detailidesse...
Meenutan, et süsteem valis vestluspartnerid võrdlemisi juhuslikult.
Juhuslikkus tekitab mängulise elemendi. Loterii. Me ei tea, kelle me
võime saada. Samas, kui me leiame kellegi, kellega me saame hästi
suheldud, siis saame ta salvestada kontaktinimekirja. Ka võiks kujutada
ette, et kogenumad kasutajad saavad end ka ülejäänud kasutajate jaoks
märkida mentoriteks vms viisil, mis näitab, et nad on nõus heast tahtest
algajamaid abistama, olgu siis süsteemi kasutamise või keeleõppe osas.
Lisaks mentori staatusele mõtlesime välja muid vahendeid, kuidas
tekitada kasutajatele keskkonnas n-ö karjäärivõimalus. Lihtne on anda
näiteks kasutajatele kogemuspunkte kõnede hulga või nende pikkuse või
nende suhte alusel. Edetabelis kõrgel kohal olemine on ikka tore,
sõpradega konkureerimine samuti. Lisaks aga saab anda vimpleid ja
autähti läbitehtud grammatiliste harjutuste hulga eest, võimalikult
paljude eri vanuses vanusegruppides ette võetud vestluste eest jpm.
Tegelikult on tasustamise võimalused piiritud. Elementaarne on mõistagi
pakkuda kasutajatele mugavat võimalust oma saavutustega eputada
väljaspool suhtluskeskkonda, st eri sotsiaalvõrgustikes (nt Facebook,
Google+, Twitter jpm).
Keda see huvitab?
Huvi ei ole ilmselt päris iseenesestmõistetav. Töögrupis leidsime siiski
päris mitmeid sihtgruppe ja motiive/kasutusjuhte sellise keskkonna
jaoks. Üks kõige suuremaid sihtgruppe on ilmselt kooliõpilased, kes ei
oma veel muudest rahvustest sõpru, aga peavad õppima vene või eesti
keelt. Oletatavasti keskmine õpilane sellist võimalust keeleõppe
eesmärgil ei kasutaks, küll aga võiks seda teha need, kes tahavad oma
oskusi päriselt parandada ja proovida õpitavas keeles suhelda. Samas,
keskmine õpilane võib tunda huvi ja tahta lihtsalt nalja pärast proovida
--- eriti kui keskkond on kujunduslikus ja mängulises mõttes huvipakkuv
(ilmselt see ongi asja üks nurgakive). Teine sihtgrupp võiks olla
tõsised keeleõppijad nt keeltekoolidest vms, see aga eeldab
lisamaterjalide ja õppeformaatide head taset --- ja tõenäoliselt
koostööd keeltekoolide, didaktikute jt partneritega. Lisaks muidugi on
see keskkond sobiv sõprade leidmiseks... Me arutasime päris mitu korda,
kas profileerida kasutajaid ka soo järgi nii, et saaks panna kokku
inimesi vastavalt soolisele eelistusele, aga otsustasime, et me seda
teha ei taha, sest see ei tööta keskkonna põhieesmärgi nimel. Mulle
tundub see õige valik, sest see viiks tõesti tähelepanu mujale ja võiks
tekitada horde kaaslase leidmise sooviga noori ja vanu... Ja hulganisti
probleeme.
Muide, kui mõnele lugejale on jäänud mulje, et antud keskkond oleks mõeldud venelaste assimileerimiseks ja eestlastel ei peaks selle vastu mingit sisulist huvi olema, siis see on täiesti vale mulje. Venelased tahavad vast eesti keelt osata austusest oma kodukoha vastu ja riigi vastu, milles nad elavad. Loomulikult tahavad nad ka kodukohas tööd saada ja eesti keele oskus on siin kasulik. Aga vene keele õppimiseks võiks isegi eestlastel olla suurem motivatsioon, sest see on ikkagi üks suurima kõnelejate arvuga keeli ja kes võiks olla eestlasele suurem abimees vene keele õppimisel ja parem sild Vene põhjatusse kultuuri kui mitte kohalik Eesti venelane?
Ühe eraldi sihtgrupina arutasime ka eakaid. Esmapilgul tundus veider
eakad ja noored ühe ja sama keskkonna sihtgruppide hulka arvestada, aga
kui natuke mõelda, siis eakatel on sageli vaba aega ja nad tahaksid
ühiskonnas aktiivselt kaasa lüüa ja olla kursis, mida noored teevad ja
mõtlevad. Ma usun, et lugejal on esimene reaktsioon sellele mõeldes, et
"pedofiilid" jne, aga ma arvan, et me ei saa ega tohi ühte väärastumust
kõige mõõdupuuks seada. "Hallpead austa, kulupead kummarda." Eakatel ja
väärikatel on kogu aeg olnud roll täita noortele lugude jutustamisel
jne. Miks ei võiks mingit sarnast rolli kujundada ja soodustada ka
Internetis? Või on inimloomus mõnekümne aastaga niipalju muutunud, et
see roll pole enam võimalik? Mina seda ei usu...
Sarnase tegevuse edu kohta on mul isegi värske näide Saksamaa
Piraadipartei kogemusest Saarimaa liidumaa parlamendivalimistel, kus
võrdlemisi kauges ja agraarses Saksamaa nurgas saadi hulganisti eakate
hääli just neid Interneti kõnekonverentside abil erakonna poliitika
kujundamisse kaasates. Selle tulemusena leppis siiski üldkuvandilt pigem
nooruslik piraadipartei valimisprogrammi üheks peateemaks kokku
loomaõigused ja sai uustulnukana valimistel 7,4% häältest.
See selleks... Võimalike sihtgruppide olemasolust suurem probleem on
ilmselt hoopis turvalisus ja inimeste ärakasutamise vältimine. Kuidas
saavad alaealised sellist keeleõpet teha? Kas selleks on vaja vanemate
luba? Videos on ju näha kodu koos sisustusega, sellega rikutakse
privaatsuse austamise häid tavasid ja keskkond võib muutuda heaks
abivahendiks eeltööd tegevatele murdvarastele. Kuidas lahendada tülisid,
kus üks vestluspartner on kedagi ahistanud, kas kõnesid tuleks
salvestada? Kas kasutajad peaks saama kõnesid salvestada? Kuidas sundida
osalejatele peale mingeid häid tavasid, kui asja eesmärgiks ongi eri
ühiskonnagruppidest pärit inimeste kokkutoomine --- konfliktid on ju
paratamatud! Nende küsimustega tegelemine peab ilmselt jääma edaspidiseks...
Aga räägiks muudest ohtudest... Näiteks see oht, et süsteem ei hakka
tööle. Nimelt on süsteemil üks oluline tingimus: nii suur hulk
kasutajaid, et kui keegi vajutab nuppu "Tahan rääkida", siis ei peaks
liiga kaua ootama, kuni sulle tekib vestluspartner. See eeldab, et ikka
iga viie minuti järel logib keegi sisse või tahab uut vestluspartnerit
proovida. See tähendab, et asi tuleks käima lükata piisavalt suure
kärtsu ja mürtsuga meedias ja tuleks ilmselt määrata esialgu ka mingid
kindlad ajad, kui kohal on nt mentorid vms, kellega igal juhul rääkida
saab (nt alates kella 13 kooliõpilaste jaoks, alates kella 18
tööinimeste jaoks vms). Et täita vestluspartneri saamisel seda
maksimaalselt viieminutise ooteaja nõuet, selleks oleks vaja päevas
vähemalt umbkaudu 60/5*2*24=576 kasutajat. Arvestades, et nt Eesti
suurimates foorumites on hea, kui leiab aset 100 postitust päevas, siis
ei pruugi viieminutiline üldine ooteaeg olla realistlik.
Veel üks asi võib olla see, et inimeste kaamera- ja võõrahirm on siiski
liiga suur, et selline keskkond võiks olla üldiselt populaarne. Lisaks
võib olla takistuseks veebikaamerate või muude seadmete puudumine,
internetiühenduse halb kvaliteet vms. Ka nõuab sellise vestlusserveri
ülalpidamine hoolt ja raha. Ka on tegelikult sarnaseid süsteeme juba
olemas, tuntuim on vast ühe vene noormehe loodud
Chatroulette või
ühendriikide noormehe
Omegle, samas keeleõppe nišši püüab täita
Camzai.
Kohalik süsteem peaks ilmselt kõigi nendega konkureerima, samas on
kohalikkus ja kohalik kampaania aluseks levikule märksa laiemate
inimgruppide seas, kui seda võiks eales saavutada Camzai.
Ilmselt aitaks siin partnerlus ülikoolide ja keeltekoolidega,
loomulikult ka
integratsiooni sihtasutusega.
Kuidas asi tööle saada?
Arvestades, et keskkonna töölepanekuks on vaja kohe suurt kasutajate
hulka, siis on vaja selle avamine siduda ilmselt mingi suurejoonelise
avaüritusega, kus osaleks palju partnereid ja huvilisi. See annaks
inimestele märku, et tegemist on olulise asjaga ja et nad võivad riigi
poolt seni lahendamata integratsiooniprobleemi ise siin ja praegu ära
lahendada, leides endale teist emakeelt kõneleva sõbra või vähemalt
suheldes mingil elementaarsel tasemel. Kui alguses tehakse süsteemiga
nalja ja tuntakse piinlikkust, siis küll ajaga leiab see ka sihipärase
rakenduse ja piisava ning püsiva hulga kasutajaid.
Avaüritusele peaksid seega järgnema järelkampaaniad. Elementaarne oleks
käia keskkonda tutvustama koolides, noortekeskustes, eakate päevakodudes
jms, kirjutada tutvustavaid artikleid kohalikes ajalehtedes jpm.
Internetikampaania on sellise projekti puhul muidugi vaikimisi eeldatud.
Selline keskkond vajaks ilmselt pärast avamist ka päris korralikku
hooldust, sest tehnoloogiad muutuvad ja uuenevad. Ka on vaja ilmselt
eraldi serverit, mis videokõnesid vahendaks (sõltub muidugi, mis
tarkvara valida, on täiesti olemas vabavaralised moodulid, mida saaks
kasutada). Ka on vaja administraatorit, kes lahendaks jooksvalt
kasutajate probleeme. Mõistagi ei saaks selline keskkond jääda paigale,
ka peale avamist peaks keskkonda kasutajate tagasiside alusel edasi
arendama ning pakkuma välja uusi vidinaid ja võimalusi.
Lihtsa videovestluse keskkonna protoüübi väljatöötamine ei tohiks olla
kuigi keeruline ja aeganõudev. Kogenud programmeerija peaks sellega maha
saama paari nädalaga. Küll aga on keerulisem selle keskkonna edasine
mugandamine ja varustamine lisadega, mis tagaks hea ja toetatud
vestluskogemuse või keelenõu jms. Kui prototüübi valmistamise saab teha
ära paari inimesega, siis edasine töö nõuab juba töögrupi ühiseid
pingutusi. Kindlasti on vaja vene emakeelega töögruppi, et mitte teha
prohmakaid ja võtta valeeeldusi venelaste huvide osas. Tegelikult
sellega me juba saime alguse tehtud, sest poole pealt liitus meie
grupiga Polina, aga kahjuks olime me siis juba suurema osa keskkonnast
läbi vaielnud ja asusime koostama
esitlusslaide.
Mis on siis lõpuks meie KUUR¹² töögrupist kasu? Mis on reaalne tulemus?
Mõtlesime ka sellele... Kust sellise projektiga alustada? Arvestades, et
meediakampaania ja korraliku hästikujundatud/läbimõeldud keskkonna jaoks
on vaja raha, siis esimene asi on see, et on vaja leida
programmi/projektijuht, kes kogu asja läbi mõtleb ja paberile paneb ning
otsib kokku rahastusallikad, saadab laiali taotlused. Kui selle
tulemusel paistab projektil perspektiivi olevat, siis tuleb panna kokku
meeskond, kuhu peaks kindlasti kuuluma programmeerija/projekteerija,
haridustehnoloog, kommunikatsioonispets, kujundaja... Enda lohutamiseks võib öelda niipalju, et kuuldavasti on integratsiooniks mõeldud rahad üldiselt alakasutatud ja korralikud projektid ei tohiks küll kuivale jääda. Loodetavasti on see projekt üks nendest.
Ilmselgelt on sellisel projektil vaja ka mõjukaid partnereid, kes toetaks projekti nii moraalselt kui avalikkuse
ees. Ka oleks õige luua projekt mittetulunduslikuna, mis võiks
kujuneda laiemaks sotsiaalseks liikumiseks nagu "Teeme ära!" vms. Sel
viisil saaks projektiga kaasata vabatahtlikke, kes võtavad kohustuseks
mingitel kindlatel aegadel vestluskeskkonnas saadaval olla ja luua selle
imidžit.
Kõik need mõtted on muidugi huvitavad ja toredad, aga vajavad veel
seedimist. Seetõttu andsime töögrupis osalenutega lubaduse, et saame
veel nädala pärast korra kokku, et hinnata oma arutelu ja plaane värske
pilguga ja otsustada, kas see projekt väärib üritamist ja kui väärib,
siis mismoodi täpselt me üritaks seda käima lükata. Selle aja jooksul
lubasime ka oma tuttavate-sõpradega asja arutada ning tagasisidet koguda.
Samasugust tagasiside kogumise eesmärki kannab ka see blogipostitus. Kui
see tekitas mõtteid, siis kirjuta töögrupi algatajale Märt Põder
<boamaod@gmail.com> või liitu
töögrupi meililistiga.